Suvetöökohas tegin selle vea, et läksin ajakirjanduslikult iidolilt KK-lt üht detaili üle küsima. See ikka ongi nii, et tema läheduses õhu- ja vererõhk langeb ja kõikides lampides hakkavad äkki põlema sogast kollakat valgust andvad säästupirnid, nii et kõigest saab skandinaavialik elu mõttetust käsitlev arthouse film. Ei saanud enam tagasi pöörata ja esitasin oma lolli küsimuse ära. Ei, bestikaid meist ei saa.
Bussipeatuses oli kunstiakadeemia varemetele vihma sadanud ja õhus heljus märja krohvi lõhna nagu siis, kui ülemise korruse vanaema sooja vee ootuses kraani lahti keeras ja kuna midagi ei juhtunud, siis nii jättiski, nii et kui siis vesi lõpuks tuli ja aurav kosk üle vanniääre vabadusse tormas, läks hirmunud memm tuppa peitu ega lasknud end ukse taga kolkivatest naabritest eksitada.Vesi leiab aga alati tee madalamale, nagu loodusteadlased teavad.
Hingasin natuke nostalgiat sisse ja liikusin sõidutee poole, sest muidu hõredalt asustatud kõnniteed mööda tuikus lähemale roojane noormeestepaar. Ühel olid jalas eest valged, tagant pruunid püksid, ja ma tükk aega lootsin, et sellepärast, et ta kukkus istuli porri, mitte sellepärast, et talle oleks WC-s nobedate näppude voor saatuslikuks saanud. Kahjuks rääkisid pigem viimase võimaluse kasuks vabalt võnkuv püksirihm ja võrdlemisi hooletult suletud nööbid. Karvutut rinda paljastav punane särk ja kummiga kuklas olev kaabu viitasid siiski elukunstnikule, mitte labasele parmule, ja kui ta silmi poleks varjanud päikeseprillid, oleks neis kindlasti säranud trotslik helk - jah, see kõik on statement, teate, väikekodanlikkust on liiga palju kuidagi. Teine tüüp esitas etüüdi välgumihkliga, mille leegi tabamiseks ta mitte pead ei langetanud, vaid üritas põlvedest järele anda. Filmis selliseid tonte nähes inimesed tavaliselt naeravad. Mina tahtsin nutta.
Selline päev siis. Head töönädalat.