Eile hakkasime juba unele sättima, kui Mezzos alustas pikemat sooloesinemist Dean Martin. 45 minutiga jõudis ta oma 25 laulu ära esitada, enamik sellise Jack Nicholsoni irvega, et beibi, sa praegu ei tohiks oma õnne uskuda, sest kohe juhtun sinuga... mina. Hommikul lugesin, et kõik see napsiklaaside-sigarettide asi oli rohkem butafooria, aga töötas, pagan võtaks. Mingiks hetkeks maandus kogu interpretatsioon selliseks leebeks pingutusevabaks libistamiseks, mitu korda murtud sõrmed svingivalt nipsu löömas ja ma uinusin, naeratus näol.