Eks ma alguses olin muidugi rõõmus, isegi überglücklich, nagu sakslased ütlevad. Ikkagi õnnestus ju lõpuks leida raamaturiiul, mis püsti püsib, kuhu raamatud mahuvad ja mis ka silma ei riiva. Panin sõnaraamatud kohe esimesena paika ja tõesõna, terve pühapäeva imetlesin. Nüüd aga on pilk ka mujale liikuma hakanud ja masendus võtab maad, sest ilu ümber on endiselt kaos. Koduvanade väljakolimise järel meile jäetud imelikkused kombineeritud juhuslike leidudega, mõnel juhul sõna otseses mõttes - ükskord tarisime linnaliini bussiga koju Pälsoni ühikast väljavisatud riiuli. Mind kui inimest, kes vaatab kodukujundussaateid nagu teised pornot, kurvastab see olukord üliväga. Mida teha pianiino Rigaga, mis on keskmiselt pool tooni häälest ära? Oleks ühtlaselt pool tooni, ma ei vinguks, aga 2. oktavi fa on heli, mida meie galaktikas mujal ei kuule. Või polüesterlakiga sektsioonipoolik, mille ülemistesse kappidesse ma ei julge vaadata, sest ma ei tea, mis sealt võib veel päevavalgele tulla peale nõukaaegsete fotokate kollektsiooni ja tolmunud jõulupärja (mida ma vannun, mina pole ostnud), nagu selgus eelmise suurpuhastushoo ajal.
Või räägime väiksematest asjadest. Formaadivahetus on toonud kaasa küsimuse, kuhu panna kassetid. Jah, mõned neist on mulle kallid kui mälestus, aga ega ma neid sellepärast enam kuulama ei hakka, vaatan niisama ja mõtlen nendele, kes need mulle kord lindistasid ja kellest ühte enam elavate kirjaski pole. Teisest küljest, näiteks Prokofjevi "Romeo ja Julia" süiti mul muul kujul polegi.
Aga vähemalt prügisorteerimise koha pealt olen ma Ropka linnaosa teadjamees/naine. Eile näiteks sooritasin matka "Mööda pakendiringluse lahingupaiku". Ja leidsingi suure hulga neist üles! Mul on teile üks sõna: Statoil. Seal on kõik olemas, kirjad ka kenasti peal. Põhimõtteliselt, kui meil oleks riigis kõik nii nagu Statoilis, me oleks... Norra. Järgmisena ma teen ettepaneku valimisjaoskonnad ka sinna üle viia. "Et siis viies pump oli ja olgu siis Reformierakonna viies number kah."