Koorijuhtidega on vist mõnikord selline lugu, et dirigeerimine tuleb hästi välja, aga koori juhtimine mitte väga. Muidu ei oleks ju olukord selline, et sel aastal iga jumala kolmapäev olen ma tundnud, kuidas minus tingitakse seda passiiv-agressiivset teismelist jälle pead tõstma, kellest ma lootsin olevat juba lahti saanud lõpuks. No ei saa ju lood sellest selgemaks, kui rääkida, kuidas keegi ei oska ja kui koledat häält kõik teevad. Kus on positiivne programm, mida teha, et oskaks ja ei teeks?
Seni olen proovi ajal rahulikult lugenud või töid parandanud, kui parasjagu laulda pole vaja (ja see on päris tubli osa ajast praegu), aga täna oli kuidagi frustratsiooni level nii üles pekstud, et kuigi mul on tore raamat käsil, ma lihtsalt vahutasin vaikselt vihast. Ja see ei lähe üle. Mulle ei meeldi jõuetu ja teiste tujudest sõltuv olla.