Väike vinjett reisi(l)olekust.
Loomulikult resideerus Alain de Botton Heathrow’s. Seal, kus tabloidide teatel kõrgekontsalist Posh Spice’i kärutati ringi nagu vanurit ja kus kirjanik sai uurida, mis toimub deluxe lounge’ides (uue keeleseaduse sõpradele: luksuslesilates). Esimese Inglismaa lennuväljal niisiis. Tõsi on, et sellistes kohtades kirjutavad raamatud end põhimõtteliselt ise. Eriti kui sattuda sinna siis, kui piirid hakkavad läbi laskma, nii otseses kui kaudses mõttes.
Veerand üks öösel on Stanstedi laekunud vähemalt kuus lendu korraga, puhkuselt tulnud britid vinguvad sotto voce, meesterahvas mu selja taga kordab iga natukese aja tagant Hugh Granti legendaarseid alguslauseid filmist „Neli pulma ja matused“. (Ristsõnaharrastajatele: neli tähte paremale, esimene on f.) „Would you go over to the left for me please?“ nõuab ergavrohelise vestiga naisterahvas. Mis mõttes pean ma „tema jaoks“ vasakule astuma? Kas ta tunneb end juba sedavõrd süsteemi osana? Riik, see olen mina? Ja mis riik üldse? Letitöötajate nimesildid laseksid oletada, et United Kingdom of Great Britain and Northern Poland.
Neli tundi osalusvaatlust „Lennujaam öösel“, enne kui avati registreerimisletid ja pääses tõotatud teispoolsusesse, kus on toolid, pani muu hulgas mõtisklema, kas näiteks „Breakfast all day“ tähendabki seda, et selles tsoonis on igavene hommik. Või et kui mõnest ootamatust pühakust, kes karmile kivipõrandale magama heidab, jääks alles tema keha jälg, kas hakataks siis reisi õnnestumise nimel sinna annetusi tooma? Lendamine on ju ikkagi ohtlik ja kuigi me liikuvate lõhnakuuskedena turvameetmeid tutvustavate stjuardesside hoiatusi pealtnäha eirame, riivab siiski nii mõnigi pilk murelikult paiku, kust hapnikumask peaks välja kukkuma. Kas ma ikka ulatun selleni?
Metafüüsilisim vestlus toimus tegelikult siiski turvakontrollis. Seljakotti jäänud ja hommikul külmutuskapis täiesti korraliku kuubina mõjunud juust äratas kotiuurijas kahtlust. „Vaadake, see juust, see on nagu rohkem pehme,“ teatas ta, ärevad sõrmed pakki mudimas, nagu lootes leida detonaatorit või mõnd kuju, mis osava skulptori käes materjalist välja murda tahaks. Enam ei pidanud ma reipa kretiini ilmet, mis mul piiriületustel alati ees on, teesklema. „Ja vaadake, kui see on pehme, siis on see nagu rohkem vedelik, ma pean minema seda asja uurima,“ teatas turvatöötaja ja lahkus otsima mõnd tahkisefüüsika spetsialisti. Tagasi tulnud, selgus, et ei, aine olekutega täna siiski ei mängita. Aga teadmine jäi: piirid, need pole midagi püsivat.