Ütleksin möödunud nädalavahetuse esinemiste kohta, et juhttoon ootab lahendust, st käärid selle vahel, kuidas oleks võinud olla ja kuidas välja tuli, on suured. Mul on tegelikult kurb meel, et kõik jälle kuidagi käest libises. Võib-olla oleks pidanud väiksem koor olema, aga praegu sai peentest dissonantsidest ühtlane müra. Või siis ei olnud see teos niisugune, kuhu eestlase tume intoneerimine sobib. Igatahes, dopamiini asemel, mida muusikaga tegelemine peaks vallandama (ma loen parajasti üldhariduse huvides raamatut "This is your brain on music"), oleks nagu hoopis energia välja imetud. Raamatust sain ma teada, et inimesed mäletavad oma lemmiklaule enam-vähem õiges kõrguses, miks siis meil eile nii erinevad kontseptsioonid olid? Ja kontserdikorraldaja võiks ennast muidugi Tallinna Disharmooniaks ümber nimetada, sest nii palju segadust pole ammu nähtud. Aga eks minus räägib kontrollifriik, sest ma olen nüüdseks veendunud, et mingi kergekujulisem OCD vorm on mul ikka küljes ja ilmselt aastatega süveneb - praegu panen raamatuid poes sirgesse virna ja kohendan porivaipade tagurpidi pöördunud nurki, hiljem siis ilmselt suudan kunagi oma laua ka ära koristada.
Igatahes, nädalavahetuse ebakõlade järel võtsin täna hommikul poolteist tundi ilukirjanduse jaoks. Marta Karu oli natuke vale valik. Nüüd ma olen veel melanhoolsem kui enne. Kõik see naiseks olemine ja ilu ja vananemine ja nii edasi - nagu ma sellest siis niisama ei mõtleks. Ühest küljest on pimeda keskea saabumine muidugi kosutav - saab oma nähtamatust/silmapaistmatust sellega põhjendada. Teisest küljest, edaspidise elu kujundavad ju eelmised kogemused. Kui palju sulle vastu on naeratatud. Kui palju oled väikestest märkidest näinud, et jah, väga tore, et olemas oled. Mul on paratamatult tunne, et selle positiivse kogumise aeg on möödas.
Aga võib-olla on mul lihtsalt süsivesikuid vaja.