Kliima tõttu ei lähe meil see ahju temaatika kuidagi päevakorrast ära.
Suur reheahi.
Kõik, mis segab, ahju.
Ma ise ka mõtlesin ükspäe, kui lehes kirjutati, et Karlovas on kütmise tõttu õhusaaste kõvasti kasvanud, et tõsi on, näiteks Kesktänaval on üks maja, kus minu meelest köetakse ainult kilekottide ja juhuslike möödakäijatega. Selles majas on ka maksikoer, kes kõhutab teine kord akna peal ja otsib pilguga ohvreid. Kõhe. Aga valge päevaga ikka riskin sealtkaudu kõndida.
Aga nüüd siis see kohtulugu. Selle kõrval, kes või mis ikka täpselt pede on, jääb mulle arusaamatuks see, miks lause teine pool kelleski elevust ei tekita. Kas siis ükskõik millise rühma termiline töötlemine on midagi normaalset? Ju vist.
Ootamatult seostub sellega teinegi arutelu, poliitbroilerite teemal. Oma lapsepõlvest maaproletaarlaste seas mäletan, et broilereid kasvatati enamasti, jajah, ahju pistmiseks. Olid tublid munejad, kelle sugupuud jälgiti rangemalt kui mõne kroonprintsi tulevase abikaasa oma, nigelamad supikanad ja kenad prisked broilerid. Ei oodanud viimaseid sugugi kaagutamine, siblimine, allapanu ja muu etoloogilisi vajadusi rahuldav. Nii et kõik, kes leiavad enda nime lähedusest tituleeringu "poliitbroiler", põgenege, kui tahate õnnelikuks, nii-öelda 'free range' kanaks saada! Vt ka "Chicken Run".
Mis veel kummaline tundub, kõige rohkem on neid vaeseid linnukesi ju tuntud ühe-kuke-erakonnas. Vt ka Karlssoni "Väga üksildase kuke portree".

Selgus, et ei mina ega B-san mäleta, et oleksime koolipõlves kunagi teada saanud, mis värk Petjal hundiga ikkagi oli. Muusikaliteratuuri tunnis räägiti, et nii, lapsed, nüüd kõnnib pioneer Petja, nüüd toriseb vanaisa, nüüd hiilib kass, lasti jupike teemat juurde ja kogu moos. Aga täna tõmbasin ma endale lõpuks kogu teose, kus uskumatult kõrgi ülemteenri häälega briti bariton Eric Shilling on jutustajaks, rullitades ooperlikke rrr-e (on a grreen brranch vms), ja misuke märul seal tegelikult kogu aeg käib! Petja püüab hundi lassoga puu otsast kinni ja ei lase jahimeestel teda sugugi maha lasta, vaid kõik koos lähevad viivad ta loomaaega. (Ma ei saa midagi parata, et niipea, kui keegi jahimehi mainib, mõtlen ma kohe Hannes Võrno peale.)
Aga kui tegin päringu "Petja ja hunt", selgus, et 1. veebruaril näitab ETV vastavasisulist multikat. Kokkusattumused on ikka natuke õõvastavad, pean ma ütlema, aga põhjapanevaid järeldusi, et maailm käibki põhimõtteliselt minu meelelahutuseks ringi, ma siiski väldiksin.
Pealegi tabas mind eile raamatukogus arusaam, et minu poolest ei oleks vaja enam kellelgi pingutada ja kirjandust teha, ei jõua keegi sedagi läbi lugeda, mis juba olemas on. Kõik on vähemalt korra juba ära öeldud ka (mida kahtlemata on ka korduvalt tõdetud). Ühest Independenti artiklist leidsin jupi HL Menckeni tsitaadist, otsisin terve väite üles. Vaadake palun aastaarvu. Kas midagi on muutunud?

The central belief of every moron is that he is the victim of a mysterious conspiracy against his common rights and true deserts. He ascribes all his failure to get on in the world, all of his congenital incapacity and damfoolishness, to the machinations of werewolves assembled in Wall Street, or some other such den of infamy. If these villains could be put down, he holds, he would at once become rich, powerful and eminent. Nine politicians out of every ten, of whatever party, live and have their being by promising to perform this putting down. In brief, they are knaves who maintain themselves by preying on the idiotic vanities and pathetic hopes of half-wits.
– H. L. Mencken, _Baltimore Evening Sun_, June 15, 1936

Ma loodan, et Seevaldis ja Jämejalas on sotsiaalministriks soovijate edetabelid juba koostatud. Sest kes võikski sobivam olla kui keegi süsteemi seest, kes tunneb seda sfääri (ja meile nähtamatuid ja teadmata sfääre pealekauba) sügavuti? Pealegi, kindel mis kindel, et käske tema kõrvadesse ei sosista kindlasti Ansip, vaid jumal või Georg Ots.
Aga tõsiselt. Missugune täie aruga inimene tahaks end praegu palun sellele ametile pühendada? Kogu sotsiaalpoliitika ja selle maapealne kehastus ehk ministeerium on tundunud mulle ammu juba nähtusena, millele mõeldes kerkib mälust sõnapaar "lohejas pilv" (tuleb Lauri Pilterilt ilmselt vabandust paluda tema loomingu mõtte moonutamise pärast). Kuidas juhtida pilve? Kui pealegi on üsna tõenäoline, et ennustamine ei tule inimkonnal eriti hästi välja, siis kuidas saab üldse mingeid etteulatuvaid otsuseid valitsemises teha? Missugustest konstantidest võime lähtuda? Okei, aastaajad vahelduvad. Inimesed kalduvad vanemaks jääma. Raha eest saab kaupu. Juba algavad kahtlused: millal on inimene vana? Mis on õigupoolest kaup? Kes on kaup? Õige, selleks on meil seadused, mis niisugused asjad sätestavad. Ja siis veel määrused ja muud aktid. Kes neid koostavad? Mis neil koostamise hetkel peas on? Mida nad maailmast üldse teavad? Mis on Hecubal temast või temal Hecubast? Äkki on minus tekkinud perversne huvi selliste asjade vastu, ma, võiks öelda, lausa muretsen. Süüdistan muidugi Maripuud, õnneks ta juba astubki tagasi.

BBC 1xtra mängib tähtsa päeva puhul optimistlikumat muusikat kui Põhja-Korea riigiringhääling. Aga pikka iga ja tervet mõistust, Suur Pruun Lootus.

Jälle ilmselt kirjandusliku ülestimuleerimise tõttu nägin palju ja selgeid unenägusid. Võtsin eile raamatukogust Evelyn Waugh triloogia "Decline and Fall", "Vile Bodies" ja "Put Out More Flags", mida oma üllatuseks polnudki lugenud. Kaks esimest hingasin sisse, nagu inglise keeles kiire lugemise kohta öeldakse, kolmas jäi pärast ekspositsiooni pooleli (uni tuli). Esimese ajal naersin kohati kõva häälega, teises enam mitte ja kolmanda kohta kardan, et pigem nutan. See õnnestub Waugh'l ülihästi, see naeru- ja nutuväärsuse vahel pendeldamine, ja mida vanem ja katoliiklikum ta on, seda paremini. Ta kuulub minu jaoks liini Wilde-Saki-Waugh-Fry (leidke ise ühisosad), mis ma kardan, et viimasega ka lõpeb.
Aga unes nägin ma seda, et kirjutasin lugu kahest teismelisest, kes elavad vanaema juures, sest ema töötab välismaal. Unes õnnestus fabuleerimine nii kergesti, et unenägijana imestasin. Nagu ka selle üle, missuguse kergusega (kahe lause jooksul) läks pealetükkiv joodik joviaalsest hirmuäratavaks. Unenägijana nentisin, et episoodil/stseenil on väga hea stsenarist. Loomulikult ei mäleta ma ei esimesest ega teisest situatsioonist ühtki lauset. Olen sündinud kriitikuks, mitte loojaks.

Nädalavahetust jääb värvima külmkapi imeline tervenemine. Kui me teda viimane kord põhjalikult puhastasime, hakkas ta taas tööle asudes tegema hääli, mis inimkeeli võiksid tähendada midagi laadis "oo, et sädemeid kiljuks mu hing". Lasksime tal igaks juhuks puhata - vana kolu ka juba. Eile tuli isa asja vaatama ja kui ma oleksin pateetilisem tegelane, siis ütleksin, et pani käed peale, aga tegelikult vana nõukogude kombe kohaselt lihtsalt raputas korra ja miski loksus paika. Huuh, maitea mitu tuhat krooni jälle kokku hoitud.
Wiiga läheb meil nüüd nii, et pärast seda, kui masin oli mind mingites testides mitu korda solvanud, nentides, et "Kahel jalal seismine ei ole vist veel sinu tugevamaid külgi", otsustasin tasakaaluharjutusi tegema hakata. Minu lemmik on suusaslaalom. Ma tean, et päris mäel mähkuksin ma elulõngana esimese vertikaalse asja külge, aga toas vasakult jalalt paremale tammumine hakkab mul juba välja tulema. Õnneks oleme üle saanud ka vahepeal maad võtnud inetust võistlusmomendist, kus tehtult ükskõikse häälega pobiseti "Ma siin tegin poksis vahepeal väikse rekordi". Asi lahenes nii, et nüüd laseme boolingus võistelda paremal ja vasakul käel näiteks. Parem käsi tõepoolest ei tea, mida vasak teeb, sest mul vasak võidab, mis tähendab muidugi seda, et ma ei oska kummagi käe tegevust eriti koordineerida, aga vasaku käe puhul ei õnnestu mingil teadlikul tegevusel üldse mängu sekkuda ja kui joppab, siis joppab.
Nädalavahetuse lektüür oli Piirsalu raamat, mis on minu arust ajakirjandus, nagu ajakirjandus olema peab. Üritan järjekindlalt ka "Himaalaja juttudest" läbi närida, aga sõnu on liiga palju ees.

Ei ole ma täna esimese värskusastme tuurakala. Vaatasin Fox Life'i lahkelt pakutud "Mad Men'i" maratoni ära, terve esimese hooaja olematute reklaamipausidega. Kusagil kommentaarides öeldi, et tegelased on seal osavasti arhetüüpidest inimesteks kirjutatud. Nii ongi, kogu lugu kulgeb rahulikult, kuid kindlalt. Küüsi närides järgmist osa ei ootaks, aga kui niiviisi järjest vaadata sai, oli täitsa huvitav.
Tõlketöö pakkus muidugi jälle üllatusi. Kes ikka surgeon general'i peageodeediks oskab pöörata, sellele ei ole siin maailmas miski võimatu.

No kuulge, k-erakond, Eesti majandusel siis ju ei lähegi nii halvasti, kui te saate nii palju raha lihtsalt selle peale kulutada, et öelda, kui halvasti kõik ikka on. See oli nüüd irooniarelv jälle, aga tegelikult, kui ma seda roheliste plakatite massiivi linna peal nägin, läks silme ees õrnalt mustaks, uue nimega Simsoniks.
Aga pole viga, kodus on meil nüüd ju pingelõdvendusaparaat nimega Wii. Ma olen juba mitmelt poolt hoiatusi kuulnud, et maailm on wiigastatud vanainimesi täis, kes elevusest "Ma liigun siiski" lumelauasimulatsiooniga pisut üle pingutavad, aga eks ma olengi ettevaatlik juba loomu poolest niikuinii ja pealegi on seal toredaid harjutusi, mis seisnevad selles, et tuleb vaikselt seista ja hingata. See aga on alati kasulik.

Ei, võluv on siin parasvöötmes see aastaaegade vaheldumise igavene rütm, aga keegi on biidi juba väga üles peksnud - 24 tunniga 16 kraadi tõusu pole ikka ilus tegu. It's getting hot in here, ja ma süüdistan kõiges Al Gore'i. Või ot, ikka George Bushi. No mingit ameerika poliitikut igatahes.
Eile oli meil siis kontsert, mille üllatusmunaks osutus kellegi otsus kasutada harmooniumi oreli asemel. Võib-olla selleks, et afiinsus 19. sajandi asjaarmastajatega oleks suurem? Kohale toodud instrumendi saund ei olnud väga sellest ilmast, pigem viskas kolmanda maailma elementi sisse ja ma väga ootasin, et oratoorium "Luther" osutub multikultuursemaks, kui võiks oletada, ja keegi hakkab kohe qawwali't laulma. No nii eklektilise teosega tegu siiski polnud, aga hetki, kus kulmud kerkisid küsivalt õige kõrgele, oli päris mitu. Esimesest teosest oli natuke kahju isegi, sest kuigi kõik sagedused ja vältused said vist õiged, oli detsibellidega natuke halvasti ja mõõdetamatutest asjadest nagu tämber ei hakkaks parem rääkimagi. Kurioosne üritus oli, aga väike vaheldus siiski.

Hommikust töölekõndimist võis igati edukaks pidada - nägin leevikest ja Mihkel Mutti, kumbki pole minu areaali sagedasemaid külalisi, ja Barenboimi esitatud Beethoveni abil sain üle ka pärast "Ime!" lugemist vallanud Krister Kivi state-of-mind'ist, mille põhisentiment on segu haletsusest ja resignatsioonist, ühesõnaga sisedialoogist "Elame veel" - Jah, aga miks õigupoolest?". Sama efekti annavad minu puhul Viivi Luige kolumnid (neurolingvistilise programmeerimise jaoks piisab juba pealkirjast "Vaene loom, kui inetu sa oled!") ja Bunini novellid ("Aga kui ta naeratas, oli ta väga armas."). Tegelikult ma eelistangi reisikirjanduse puhul seda varianti, kus vaatamisväärsused antakse edasi piltidega ja sõnad jäävad pigem kajastama olukordi "ja selles valge turisti higitilgas peegeldus tsivilisatsioonide igavene kokkupõrge" vms. Selle koha pealt on KK muidugi meister. Kui palju variatsioone lausele "Hotellituba oli väike ja räpane" teie suudaksite välja mõelda?
Aga kosmilisest kokkusattumusest tahtsin ma hoopis rääkida. Eile jõudsin ma koju, silme ees tööde lugemisest kirju (poes nägin "Piduliku ahjukana" asemel "Puudulikku ahjukana") ja otsustasin lugemise asemel telekat vaadata. Kogemata leidsin kanali Fox Life, sealt sarja "Eli Stone" vist 7. osa ja siis vaatasin ka ülejäänud hooaja ära. Ja hooaeg lõppes, kui Eli ellu ärkas laulu "It's a new dawn, it's a new day" jne saatel. Erinevalt minust usuti seal sellesse siiralt ja üldse oli väga optimistliku alatooniga sari, võib-olla saspensi nimel Golden Gate'i silla lõhkumine oli natuke üle pingutatud, aga muidu, jah, tore. Igaühe jaoks on kusagil keegi, igaühe jaoks on kusagil mingi telesaade.

Pärast pühi oli siis nii, et M. Juurt parafraseerides "panime Eesti peale tagasi".
1. Käisin tädi sünnipäeval. Sealne kingitusbörs tuletas kangesti meelde illustratsiooni legendaarsest raamatust "Viis tuhat aastat matemaatikat" - "Mina sulle hirve, sina mulle kaks odaotsa". Sallide vastu sain kohvi, teed, küünla ja ... lõnga. Meeleolu oli vaatamata kõigele optimistlik, juubilar, kes lõpetas ometi kord pika pedagoogitee, oli näost isegi kuidagi nooremaks jäänud.
2. Siis käisime pulmas, mida tuli nii salajas hoida, et enne kohalejõudmist ei olnud isegi teada, kas me peale pruutpaari veel kedagi tunneme. Ega suurt tundnudki. Ilmselt teie ka mitte, nii et pikalt üritusel ei peatuks, oli maitsekas ja rahulik, kartuleid lõhkuma ja puid koorima keegi ei pidanud.
Kohalejõudmise seisukohast tähendas see undercover operation aga seda, et transpordi küsimustes olime jäetud omapead. Õnneks asus peopaik Tartust 50 kilomeetri raadiuses ja sinna käib üks kord päevas isegi buss (kaks korda nädalas ka kaks korda päevas). Nii me siis kõvasti ja selgelt mängiva Elmari saatel sõitsimegi, poetades igast peatusest natuke edasi asuvates teeotsades maha mõne pampudega inimese ja võttes Saare peatusest pärast pisukest ootamist peale kambakese poodlejaid, kellest kõige silmatorkavamad ostud oli sooritanud üks härrasmees, nimelt raadioantenni ja ilutulestikukomplekti "Naabrimehest parem". Kartsin natuke, et magame õige koha maha (enne oli bussijuht sarjanud inimesi, kes Sopaku peatusest mööda põrutasid), aga ei, suur silt oli juba asula piiril.
Mis siin nüüd siis salatseda, see oli Voore.
Antropomorfiseeritud siiliga bareljeef puhkekeskuse peamaja seinal teatas, et seal õppis aastatel 1951-1958 Mati Unt. Mõtlesin, kuidas tol ajal seal võis elada olla. Praegu oli näiteks keset küla maja, mis ühendas poe, postkontori, kohviku, perejuuksuri ja salapärase "Aktiviseerimiskeskuse". Seal uitas ringi päris mitu inimest ja tulijad ütlesid kõigile tere, mis oli väga armas. Käisime ka natuke külast väljas, et jalutada ja tegevust leida, ja seal oli pilt natuke kurvem, lagunevaid maju oli päris mitu.
Kuna pulmajärgne päev oli 31. detsember, oli bussiliini teenindav FIE teinud igati õiglase otsuse jääda pereringi ja nii oleks meid oodanud kolmepäevane puhkus voorte vahel. Nii kauaks seal siiski tegevust leida poleks vist õnnestunud ja sellepärast hakkasime tagasisõidu logistikat plaanima. Ja oleks saanud küll, hommikul 7.21 Jõgevale või pärast eri andmetel 11 või 13 kilomeetri pikkust (ausalt, Voorel ütles silt "Palamuse 11 km" ja keset teed "Voore 6, Palamuse 7", arvutage ise) matka Palamusele ja sealt juba Tartusse ka. Õnneks tõi üks lahke daam meid siiski autoga Jõgevale ja jäänud uskuma optimistlikumat kahest bussiplaanist, lehvitasime talle, kui ta külmapealinnast suvepealinna sõitma hakkas. Selgus, et "iga päev 12.30" väljuv Tartu buss väljub pigem neljapäevast pühapäevani. Napikas, oli kolmapäev. Kolmest linnaplaanil reklaamitud söögikohast üks oli kindlalt kinni, teine siiski mitte. Kuna me kunagi ei lahku kodunt raamatuteta, veetsimegi poolteist tundi pantripildiga puhvetis lugedes ja kuulates poole kõrvaga, kuidas kõrvallaua mehed kurdavad, et ei ole mõtet ju koju tullagi, kui kümne päevaga on sada tonni ära kulunud.
3. Vana-aastaõhtu veetsin mina nii, et lugesin Maire Aunastet raamatust ja nägin teda telekast. Raamatus äratrükitud pulmapildil oli ta ilusam.
Mart hakkas juba novembri lõpus meelde tuletama, et vaadaku kõik ikka kõvasti ETV-d, no me siis vaatasimegi. Väikeste pausidega, "Kreisiraadio" ja "Edekabeli" ajal, sest mis seal salata, venisid ja ei olnud naljakad, "Tujurikkuja" oli kogu aeg ja "Päkapikudisko" kohati. Kõige naljakam asi, mis aga üldse sel ööl tuli, oli Fixi laulu "Tsirkus" video, kuhu keegi oli avalikustamise ja perestroika tuultes kivipesuteksades bändi esinemise vahele kleepinud softi lesbiporri.
Tahaksingi ikka optimistlikuma noodiga lõpetada, mille ootamatult jälle pakkus mu tädi, kellelt sain omal ajal iroonia algkursuse. Nüüd teatas ta igasuguse irooniata, et tema arust pole viriseda midagi, pensionäridel läheb täitsa hästi, nagu kinnitasid ka kõik tema sünnipäeval käinud kursusekaaslased. Ja kuigi tegu oli daamidega, kellest mängus "Käe tõstab see, kellel on enamik oma hambad" võis osaleda ainult üks, olid nad leplikud ja rõõmsad. "Sest mõtle, Liis," oli üks öelnud, "kas me 50 aastat tagasi oleksime osanud mõelda, et sinu sünnipäeval, detsembri lõpus saame värsket kurki?" Mõelge teiegi, armsad lugejad.
PS. Tänan perekond V-d väga armsa saadetise eest, mis mind töö juures postisahtlis ootas.